Mida meenutada ja mida unustada - kaks tehnoloogiat, mis jagasid erinevat saatust

Kõik muutub varem või hiljem vana-aegseks. Tehnoloogia arenedes leidub siiski veel tavasid, mida rakendatakse tänapäevani vastupidiselt neile, mida lihtsalt enam ei rakendata. Kuigi nendega on toimunud ajakohastumisi, ei ole nad kaotanud oma alget. Järgnevalt analüüsin kahte sellist juhtu, mille olen ise välja valinud ja tunnen, et esindaksin hästi mõlemat äärmust. Midagi, mis tekkis varem ja kasutatakse hiljem versus midagi, mida enam ei kasutata.

Elektriline telegraaf

Telegraaf kui suhtlemisvahend eksisteeris aastakümneid ennem kui selle puhul elektritoimet rakendati. Tuvipost, suitsusignaalid, signaallipu jne. olid kasutusel kui sõnumi edastajad kaugete distantside taha. Probleemiks nendega oli see, et neil olid kas ajalised või ilmastikulised piirangud. Elektrisignaalide saatmine läbi juhtmevõrgu toimus kiiresti ja seda sai teha ilmastikust (peaaegu) sõltumatult. Samas aga ei suudetud algseid versiooni laiema publiku kasutuseks esialgu rakendada.

Esimene kommertsiaalselt kasutatav elektriline telegraaf oli Cooke'i ja Wheatstone'i telegraaf Inglismaal. See aparaat kasutas elektrilist induktsiooni, et keerata nõelasid, millega määrati ära saadetud täht. Ameerikas samal ajal leiutas ja patenteeris oma elektrilise telegraafi mees nimega Samuel Morse. Süsteem, mis edastas läbi juhtmete elektriimpulsse, mida kontrolliti vastuvõtjas asuva elektromagnetiga. Nende impulside ja impulsivahede tõlgendamisega pandi alus tänapäeval tuntud Morse koodile.

Hiljem tehti täiendusi mõlema telegraafi disainis ning sõnumite vastuvõtmine muutus lihtsamaks. Enam ei olnud vaja kogenud operaatorit, kes edastaks või võtaks vastu sõnumeid. Selle protsessi tegi masin ise ja vaja oli ainult kontrolli. Pikemas perspektiivis võib neid aparaate pidada faksimasinate eelkäijaks aga siiski pidi toimuma suurem hüpe, kui need masinad oma parimas oleksid suutnus, et asi lõpetaks sellega. Kuigi viimane sarnane teenus suleti aastal 2013, kadus huvi selle vastu juba e-posti ajastul.

Telefoniputka ja tasulised telefonid

Vajadus kasutada telefoniteenust eemal kodust on üle sajandi vana. Tegemist on tehnoloogiaga, mis on uuem kui telegraaf ja seega üks põhjustest, mis viis vajadusele eelnevat täiendada. Keskendume siiski telefoniputkale, mis leiutati juba 1881 aastal Saksamaal, Berliinis. Tegemist oli teenusega, mille puhul pidi klient ostma pileti, mille eest sai helistada teatud aja. 1899 aastal asendus pilet mündiga ja meile tuntum versioon telefoniputkast sündiski.

Läbi aegade on telefoniputkad oma disaini poolest muutunud. Kunagised suletud putkad on asendunud avatud putkadega, mida oleme näiteks näinud lennujaamades. Mündi asemel on kasutusele võetud telefonikaardid ja sõna "tasuline" on muutunud oluliseks vaid tavaliste, mitte hädakõnede puhul. 

Vandalism ja juhtmevaba võrgu areng on tugevasti vähendanud selliste telefoniputkade arengut aga põhimõte on siiski säilinud. Kuigi tundub nagu Eestis selliseid putkasid enam ei eksisteeri, on need veel siiamaani levinud Kanadas, USAs, Indias jne. Piisavalt teadlikul matkajal ON võimalik mobiili kaotades raha eest helistada välisriikides (ning ka oma kodumaal) ja selleks ei pea naabrilt mobiili nurima. Kuigi tundub nagu soodsam viis...
https://en.wikipedia.org/wiki/Telephone_booth

Kolm ideed, mis tiibu alla ei saanud

SoftRam95

1995 aasta mais lasi Syncronys Softcorp välja tarkvara paketi nimega "SoftRAM for Windows 3.1" windowsi kasutajatele, kellele käisid pinda "out of memory" errorid ja muud operatsioonisüsteemi ressursipiirangud. Eesmärgiks oli reguleerida seda, kuidas Windows kasutab arvuti muutmälu ja seda kahel viisil:

• Keelata windowsil salvestada seadmedrivereid ja .dll-faile kriitilise mälu piirkonda;

• Eraldada füüsiline mäluosa kokkupressitud failidele, mida pole hetkel vaja aga mida saab kasutusse võtta igal hetkel.

Esialgselt tundus idee olevat edukas ja aasta lõpuks oldi sama edukad kui Windos 3.1 edasiarendus Windows 95 Upgrade. Samas Windowsi uuenedes tuli ka uuendada softRAMi ja seega tuligi välja SoftRAM95. Viimane oligi läbikukkumine. Marketing taga on väga hea aga toode ei teinud, mida pidi. Mälust eraldati küll osa ajutise mittevajaliku info jaoks aga selle haldamisega koormati programm üle. Lisaks sellele, et info kettaosas ei olnud kokku pakitud, väljastati tihti korrupeeritud faile või arvuti jooksis kokku. Edaspidi tõusiski trend osta mälu juurde kui seda vaja oli. Aga see idee ei ole veel välja surnud...
http://www.drdobbs.com/parallel/inside-softram-95/184409937

Windows ME

Uus aastatuhat oli koitmas ja Windowsil polnud midagi uut pakkuda erakasutajatele (peale Windows 98 Second Edition ja Windows 2000) ja ettevõtjatele (peale Windows 2000). Juba arenemas uus Windows XP paistis taamal saabumas aga tarbija vajas midagi, millele kohe keskenduda. Seega sündiski Windows ME. Lisaks sellele, et see operatsioonisüsteem üritas ühendada populaarse eelkäija Win98 SE omadusi sama aasta alguses väljastatud serverorienteeritud Win2000-ga, sisaldas ta ka hulk uuendusi, millest ka tänapäeva OS-id on midagi näpsanud. Nagu näiteks System Restore, USB Mass Storage ja Windows Image Acquisition (WIA) - viis pildiedastusseadmetel, nagu kaamerad ja scannerid, suhelda windowsiga.


Kuigi tundus nagu vahva komplekt erinevaid innovatiivsusi, siiski ME ei suutnud tarbijale meelepäraseks saada. Esimesel kohal loomulikult on DOS-liidese kaotamine. Varasematel versioonidel oli see olemas ja kasutaja oli sellega juba harjunud kuna osa programme vajasid seda intstalleerimiseks. Sellega süvenesid ühilduvuse probleemid kuna käivitada ei saanud osa win98 tarkvara. Samuti ei toiminud täies mahus System Restore, draiverid ei sobitunud ning automaatselt allalaetavad uuendused tihti ei installeerunud. See põhjustas aeglustumist, pidevaid crash'e ,korduvat vajadust taasinstalleerida draivereid ja inimesed tüdinesid sellest vaevast kiirelt. Seetõttu saigi WinMe windowsi ajaloo kõige lühema eluea 406 päeva ja seda kuni WinXP tarbija taas windowsi usku tagasi pööras...

http://www.istartedsomething.com/20080318/windows-me-deserve-more-respect/
http://www.fixmypcfree.com/blog/5-reasons-why-windows-me-is-viewed-as-a-failure/

DIVX

Firma nimega Circuit City pani 1998 aasta suvel Ameerikas alguse plaanile pakkuda alternatiivi levinud DVD videode rentimisele. DIVX (Digital Video Express) oli variatsioon DVD formaadist, kus inimene ostis DIVX plaadi (sarnane DVD plaadiga) ja said seda vaadata 48 tundi esimese käitamise hetkest.

Erinevus tavalisest videode rentimisest oli see, et DIVX ketast sai vaadata vaid selleks ettenähtud DIVX mängijaga, mille pidi ostma eraldi ja selle hind oli kaks korda kõrgem DVD mängija hinnast. Lisaks sellele tuli ühendada see mängija läbi telefonivõrgu tarnefirmaga, et need saaksid jagada vaatamisõigusi ja kontrollida kasutuspiiranguid. Tihti oli kvaliteet kallimal DIVX kettal halvem odavamast DVD kettast ja neid kettaid ei saanud tagastada kuna need muutusid kasutuks pärast 48 tundi (kui just raha ei tahetud juurde maksta). Erinevad andmete kodeerimise tehnoloogiad plaatides takistasid DIVX plaatide mängimist tavaliste DVD mängijatega.

Iga eelpool mainitud aspekt sellest skeemist tundus rohkem nagu soov tuua turule oma formaat, mis sobiks seda toetanud tootjatele (DIVX mängija tootjad). Kuna Euroopas väga vähe teatakse DIVX mängijat ja rohkem video codec DivX, siis sellest saab aimu kui kiiresti selline ebaõnnestumine Ameerikas kadus. Kasvas ka paranoia, et kliendi käitumise kohta saadetakse infot tarnija peakorterisse läbi telefonivõrgu, millega mängija ühenduses oli.

Tänapäeval tundub naljaks käitumine, kus sa ostad endale plaadi, selle plaadi mängija ja siis natuke mängid seda plaati. Hiljem maksad juurde, et mängida plaati, mille sa juba ostnud oled. Sellise asja viskaks küll minema aga selles idees on muus väljenduses veel potentsiaali. Tollane ebaõnnestumine, tänane õppetund, homne uus idee.
http://www.tested.com/tech/set-top-boxes/459907-lasting-legacy-divx-disc/
https://en.wikipedia.org/wiki/DIVX