Mida meenutada ja mida unustada - kaks tehnoloogiat, mis jagasid erinevat saatust

Kõik muutub varem või hiljem vana-aegseks. Tehnoloogia arenedes leidub siiski veel tavasid, mida rakendatakse tänapäevani vastupidiselt neile, mida lihtsalt enam ei rakendata. Kuigi nendega on toimunud ajakohastumisi, ei ole nad kaotanud oma alget. Järgnevalt analüüsin kahte sellist juhtu, mille olen ise välja valinud ja tunnen, et esindaksin hästi mõlemat äärmust. Midagi, mis tekkis varem ja kasutatakse hiljem versus midagi, mida enam ei kasutata.

Elektriline telegraaf

Telegraaf kui suhtlemisvahend eksisteeris aastakümneid ennem kui selle puhul elektritoimet rakendati. Tuvipost, suitsusignaalid, signaallipu jne. olid kasutusel kui sõnumi edastajad kaugete distantside taha. Probleemiks nendega oli see, et neil olid kas ajalised või ilmastikulised piirangud. Elektrisignaalide saatmine läbi juhtmevõrgu toimus kiiresti ja seda sai teha ilmastikust (peaaegu) sõltumatult. Samas aga ei suudetud algseid versiooni laiema publiku kasutuseks esialgu rakendada.

Esimene kommertsiaalselt kasutatav elektriline telegraaf oli Cooke'i ja Wheatstone'i telegraaf Inglismaal. See aparaat kasutas elektrilist induktsiooni, et keerata nõelasid, millega määrati ära saadetud täht. Ameerikas samal ajal leiutas ja patenteeris oma elektrilise telegraafi mees nimega Samuel Morse. Süsteem, mis edastas läbi juhtmete elektriimpulsse, mida kontrolliti vastuvõtjas asuva elektromagnetiga. Nende impulside ja impulsivahede tõlgendamisega pandi alus tänapäeval tuntud Morse koodile.

Hiljem tehti täiendusi mõlema telegraafi disainis ning sõnumite vastuvõtmine muutus lihtsamaks. Enam ei olnud vaja kogenud operaatorit, kes edastaks või võtaks vastu sõnumeid. Selle protsessi tegi masin ise ja vaja oli ainult kontrolli. Pikemas perspektiivis võib neid aparaate pidada faksimasinate eelkäijaks aga siiski pidi toimuma suurem hüpe, kui need masinad oma parimas oleksid suutnus, et asi lõpetaks sellega. Kuigi viimane sarnane teenus suleti aastal 2013, kadus huvi selle vastu juba e-posti ajastul.

Telefoniputka ja tasulised telefonid

Vajadus kasutada telefoniteenust eemal kodust on üle sajandi vana. Tegemist on tehnoloogiaga, mis on uuem kui telegraaf ja seega üks põhjustest, mis viis vajadusele eelnevat täiendada. Keskendume siiski telefoniputkale, mis leiutati juba 1881 aastal Saksamaal, Berliinis. Tegemist oli teenusega, mille puhul pidi klient ostma pileti, mille eest sai helistada teatud aja. 1899 aastal asendus pilet mündiga ja meile tuntum versioon telefoniputkast sündiski.

Läbi aegade on telefoniputkad oma disaini poolest muutunud. Kunagised suletud putkad on asendunud avatud putkadega, mida oleme näiteks näinud lennujaamades. Mündi asemel on kasutusele võetud telefonikaardid ja sõna "tasuline" on muutunud oluliseks vaid tavaliste, mitte hädakõnede puhul. 

Vandalism ja juhtmevaba võrgu areng on tugevasti vähendanud selliste telefoniputkade arengut aga põhimõte on siiski säilinud. Kuigi tundub nagu Eestis selliseid putkasid enam ei eksisteeri, on need veel siiamaani levinud Kanadas, USAs, Indias jne. Piisavalt teadlikul matkajal ON võimalik mobiili kaotades raha eest helistada välisriikides (ning ka oma kodumaal) ja selleks ei pea naabrilt mobiili nurima. Kuigi tundub nagu soodsam viis...
https://en.wikipedia.org/wiki/Telephone_booth